Mis on hambaimplantaat?

Hambaimplantaat on kunstlik metallist juur, tavaliselt titaanst, mis paigaldatakse lõualuu sisse ning toimib aluspinnana proteetilisele kroonile või sillale. Implantaat integreerub luuga protsessi käigus, mida nimetatakse osteointegratsiooniks, ja pakub tugevamat ning püsivamat lahendust võrreldes eemaldatavate proteesidega. Implantaat ei haara teisi hambaid ega nõua nende hööveldamist, mistõttu säilib naabrushammastel rohkem tervet hammastoodet.

Kuidas implantaat sobib eakatele?

Eakate sobivus implantaatideks sõltub rohkem üldisest tervislikust seisundist kui pelgalt vanusest. Olulisemad kriteeriumid on lõualuu tihedus, suuhügieen, kroonilised haigused (näiteks kontrollitud diabeet) ning teatud ravimid, mis võivad mõjutada luu paranemist. Vanus iseenesest ei ole tavaliselt vastunäidustus, kuid hoolikas eelnev hindamine, röntgenpildid ja vajadusel konsultatsioon suukirurgiga on vajalikud, et hinnata riske ja prognoose. Suitsetamine ja haldunud suuhügieen võivad implantaadi pikaealisust vähendada.

Erinevus implantaatide ja proteeside vahel

Eraldus traditsiooniliste eemaldatavate proteeside ja hambaimplantaatide vahel puudutab peamiselt stabiilsust, mugavust ja lõualuu tervist. Eemaldatavad proteesid võivad libiseda, vajada fikseerimisvahendeid ning mitte pärsida lõualuu taandarengut. Implantaatidel põhinevad lahendused annavad parema närimisefekti, vähendavad proteesi liikumist ja võivad aidata säilitada luumassi. Samas nõuavad implantatsioon operatsiooni, taastumist ja hooldust ning esialgne investeering on sageli suurem. Iga valiku puhul tuleb arvestada patsiendi eelistusi, suu anatoomiat ja tervislikke piiranguid.

Protseduur ja taastumine

Implantaatide paigaldus algab konsultatsiooniga, röntgen- või tomograafiakontrolliga ja individuaalse raviplaani koostamisega. Operatsioon võib olla lokaalanesteesias ning hõlmata implantaatide söövitamist lõualuu sisse; mõnel juhul on enne vaja luusiirdamist, kui luumassi on napp. Pärast paigaldust kulub luu ja implantaadi ühendamiseks üldjuhul mitmest nädalast kuni mõne kuuni. Seejärel paigaldatakse haardele kroon või sild. Taastumine nõuab head suuhügieeni, võimalikku antibiootikumi või valuvaigisti kasutamist ning regulaarset kontrolli. Tüsistused (näiteks infektsioon või implantaadi ebaõnnestumine) on haruldased, kuid võimalikud; arutlege riskidest eelnevalt oma spetsialistiga.

Hooldus ja implantaatide mõju hammastele

Implantaatide pikaealisus sõltub suurel määral regulaar­sest hooldusest: igapäevane hammaste pesemine, interdentaalse harja või hambaniidi kasutamine implantide ümbruses ning professionaalne puhastus vähendab põletiku ja perim‑implantaatse haiguse riski. Implantaat ei oma bioloogilist juurt nagu loomulik hammas, seetõttu on oluline jälgida pehmete kudede tervist implantatsiooni ümbruses. Implantaatide kasutamine võib vähendada vajadust naaberhammaste töötlemiseks, kuna kroonid kinnituvad otse implantaadile, säilitades rohkem hammastikku võrreldes traditsiooniliste sildadega.

Lõplik otsus implantaatide kasuks peaks põhinema põhjalikul diagnostikal, patsiendi üldisel tervisel ning realistlikel ootustel protseduuri ja hoolduse osas. Hambaimplantaatid annavad paljudele eakatele võimaluse taastada närimisvõime ja parandada elukvaliteeti, kuid nõuavad pühendumist suuhügieenile ning arvestamist individuaalsete terviseriskidega.

Kokkuvõte:

Hambaimplantaatide kasutamine eakate hulgas on meditsiiniliselt mõistetav valik mitmel juhul, kuna implantaat aitab taastada hamba­funktsiooni ja hoida lõualuud terve­mad. Sobivuse hindab hambaarst ja/või suukirurg, kelle ülesanne on läbi viia vajalikud uuringud, arutada võimalikke riske ning planeerida raviprotseduur. Pikaajalise edu saavutamiseks on oluline nii patsiendi üldine tervis kui ka igapäevane hooldus implantaatide ümber.